Vaniljeleib

6-aastane neiuke on toidu suhtes valiv, kuigi söögitegemisel lööb meelsasti kaasa ja lubab vähemalt nõu ja jõuga juures olla, kui proovida valminud kraami ei taha. Esimest leivategu oli tal huvitav ainult vaadata, sest tainas ei olnud tema jaoks piisavalt ahvatleva välimusega, et käsi sisse kasta. Näpu sai aga tainaseks küll. Igatahes arvas ta, et ainult vaniljeleiba oleks ta valmis proovima. Mõtlesin just, et mul peaks mõni vaniljekaun olema küll, et katsetaks siis veidi, kui ta lisas: "Kui midagi (st tükikesi ega maitseaineid) sees ei ole, siis on vaniljeleib. Nagu vaniljejäätis."

Leivahuvi on mul alati olemas olnud, lapsena nägin, kuidas vanaema maal suures astjas leiba ja mulle kaapekakukest tegi, nüüd olen ise ka teisi leivategemise tuhinaga nakatanud. See blogi saabki lugemiseks neile, kes minu käest on juuretist saanud ning kõigile neile tuhandetele leivahuvilistele, kes kirjade järgi Eestimaal kodus leiba teevad.