leivast ka pilt

Kirjutamine tuleb välja, aga terasemad pilgud kindlasti märkasid, et esimese leivaõpetuse juures on puudu valmis leiva pilt, parandan nüüd vea :)

martsipanitort ja marineeritud silmud

tehtud!

Igatahes tort on järgi proovitud, maitses. Minu arvates oli isegi veidi tagasihoidlik. Martsipan andis peal väga hea magusa mandlise maitse ja ilmselt sobikski ärevama maitse lisamiseks ka keskele martsipanikiht tõmmata. Või mingit hapumat moosi (kui seda on suhkruta õunapüree), aga kohupiimapasta ja vahustuva vaniljekastme segu oli küll viimasepeal edukas katsetus: parajalt paks ja parajalt kohev. Olen valmis nüüd keerukamateks kujudeks.

Biskviitpõhi sai küll oodatust õhem, aga siiski andis 3ks lõigata. Vahele tõmbasin eelnimetatud kohupiima-vaniljekreemi segu.
Martsipan laialirullitud kujul, kõrval mõõdutopsis on värvaine, mida läks ainult 2tilka ja valge pulber on tööpinnale puistatud tärklis.
Valmis tort nägi selline välja. Sööma saime seda hakata küll alles ülejärgmisel päeval, mis tegelikult polnudki üldse halb variant, sest martsipan oli sedavõrd pehmeks niiskunud, et polnud mingit probleemi lõigata ega lusikaga süüa. Kohe samal päeval oleks martsipanikiht võibolla veidi tahe olnud veel. Aga eks üldiselt öeldaksegi, et torti on parem lasta üleöö seista, et maitsed tõmbaksid.

Marineeritud silmud said justnimelt ebatavalisema maitsevärvingu: leidsin retsepti, mille kohaselt tuli klassikalisele marinaadile liitri kohta lisada 1/4 tuubi kanget sinepit (vana hea Põltsamaa oli mul käepärast). Eks siis millalgi saab proovida. Marinaadi lisasin kuumalt purkilaotud silmudele ja ega ei lasknud silmudel ei enne potis keema tõusta, ega ei kuumutanud pärast eraldi. Jahtunult oli väga hea tugev kallerdis ümber ja panin 2pisikest purki külmkappi. Maitseelamuse poolest peaks krehvtisemad saama, kui harilikult.

Leivategu 10.10

Laupäeval pidasime maha leivategemise talgu, kokku saime 8 pätsikest. Igatahes teame nüüd, et piparkoogimaitseainega tasub katsetada ja jõhvikad on leiva sees ka mõnusad, nagu hapu plahvatus leivaampsu vahel. Proovimiseks olid apelsini-šokolaadi, küüslaugu ja vorstileib. Küüslauguleiva kommentaare oli erinevaid: mina isiklikult ei tundunud küüslaugu maitset peaaegu üldse, kellelegi oli sattunud ehk küüslaugupudi ebaühtlasest jaotumisest kangema maitsega tükk, aga üldiselt arvan, et küüslauku võiks pigem siiski traditsioonilisel moel leiva peale hõõruda.

Nii nagu kõigi maitseleibadega, siis maitseained/taimed/tükid tuleb panna valmis taina sisse peale juuretise võtmist ja vajadusel tuleb ka jahu juurde panna.

Apelsini-šokolaadileia jaoks: riivida apelsini koor, tükeldada viljaliha ja purustada šokolaad ning sobivad maitsekohased kogused tainasse segada. Põhimõtteliselt võib viljaliha tükke ka peo sees pigistada, et mahl tükist enam tainasse nõrguks, siis saab ka paremini hinnata, palju jahu juurde tuleb panna.

Küüslauguleiba proovin kindlasti veel teha, et pihta saada, kas küüslauk tõesti oma maitsest nii palju kaotab. Seekord oli küüslauk pressist läbi lastud, järgmine kord lihtsalt tükeldan. Kahe suure pätsi jaoks oli seekord 12 kodumaise küüslaugu küünt.

Vorsti leib (ja kirjutan nimelt lahku, sest vorstil oli leib, st vorstil oli leib ümber) - asetasin lihtsalt pika einevorsti jupi vormi tainakihtide vahele ja lahtilõigatud viilu välimus jäi naljakas: vorstiratas leivaviilu keskel. Maitse oli hea soolakas, ei vaja enam eraldi vorsti peale.

Kõik jäid ehk rahule, igatahes meeleolud oli ülevad :)