Igatahes tort on järgi proovitud, maitses. Minu arvates oli isegi veidi tagasihoidlik. Martsipan andis peal väga hea magusa mandlise maitse ja ilmselt sobikski ärevama maitse lisamiseks ka keskele martsipanikiht tõmmata. Või mingit hapumat moosi (kui seda on suhkruta õunapüree), aga kohupiimapasta ja vahustuva vaniljekastme segu oli küll viimasepeal edukas katsetus: parajalt paks ja parajalt kohev. Olen valmis nüüd keerukamateks kujudeks.
Biskviitpõhi sai küll oodatust õhem, aga siiski andis 3ks lõigata. Vahele tõmbasin eelnimetatud kohupiima-vaniljekreemi segu.
Martsipan laialirullitud kujul, kõrval mõõdutopsis on värvaine, mida läks ainult 2tilka ja valge pulber on tööpinnale puistatud tärklis.
Valmis tort nägi selline välja. Sööma saime seda hakata küll alles ülejärgmisel päeval, mis tegelikult polnudki üldse halb variant, sest martsipan oli sedavõrd pehmeks niiskunud, et polnud mingit probleemi lõigata ega lusikaga süüa. Kohe samal päeval oleks martsipanikiht võibolla veidi tahe olnud veel. Aga eks üldiselt öeldaksegi, et torti on parem lasta üleöö seista, et maitsed tõmbaksid.Marineeritud silmud said justnimelt ebatavalisema maitsevärvingu: leidsin retsepti, mille kohaselt tuli klassikalisele marinaadile liitri kohta lisada 1/4 tuubi kanget sinepit (vana hea Põltsamaa oli mul käepärast). Eks siis millalgi saab proovida. Marinaadi lisasin kuumalt purkilaotud silmudele ja ega ei lasknud silmudel ei enne potis keema tõusta, ega ei kuumutanud pärast eraldi. Jahtunult oli väga hea tugev kallerdis ümber ja panin 2pisikest purki külmkappi. Maitseelamuse poolest peaks krehvtisemad saama, kui harilikult.
No comments:
Post a Comment